Tel: +372 52 20 562

Email:sabantuy2019tallinn@gmail.com

© 2019 by Ida-Virumaa Kultuuri Ühing

 Proudly created with Wix.com

TALLINN ja tatarlased

 

Keskus, mida tunneme Tallinn anime all, on  olnud soodne sadama -ning kauplemispaik läbi aegade. Pole kahtlust, paljude teiste seas on siin viibinud ja elanud ka tatari soost kaupmehi. Siiski saab siinkohal ära tuua vaid mõningast kirjaliku pärandina säilinud teavet. Näiteks B. Russovi “Liiwimaa kroonika” (K. Leetbergi tõlge 1921. aastast). Episood linna seitse nädalat kestnud kurnavast piiramisest Juhan Julma 50.000 mehelise väe poolt 1577 aastal “…, et 14. veebruaril üks nägus Tatari bojaar ehk aadlik, Bulaat Murssoi nimi, ühes oma kaaslastega, kokku kaheksa meest, venelaselt ära põgenes ja hommikul kolme löögi ajal Suure Rannavärava alla tuli ja tahtis linna saada. Tema lasti oma meestega kohe sisse ja et nad kõik teadsid, mispärast mures oldi, ja peale selle veel rõõmsaid sõnumeid kaasa tõid, siis oli linnas suur rõõm ja hõiskamine. Siis said tallinlased uut julgust … … ja kubernerid viisid neid ka Tallinna maja kuninglikku kindlusesse, kus tatrlased waenlase kahjuks niisuguseid plaanisid andsid, mis mitte põlata ei olnud.”

Liivi sõda algas aastal 1558, peale Kaasani langemist ( 1552 a.).

Moskoviitidega koos oli sõjakäigul arvukalt Kaasani ja Astrahani khanivõimu all elanud mittetatarlastest  elanikkonna liikmeid, nö. endised alluvad – nüüd vabastatuid  ( Liivi sõjas peeti neid samuti tatarlasteks). Koosseisus oli küll ka vabatahtlikke tatari soost sõdu – reid, kuid samuti selleks sunnitud tatari ülikud koos oma säilinud väeosadega. Vabaneimiseks alandavast  allavussuhtest Juahn Julmale tulid paljud tatarlastest Rootslaste pole üle, mis ilmeka näitena on kajastatud eelmainitud kroonika lõigus. Lihtinimesed sulandusid ajapikku tavakodanikeks, teave ülikutest säilis  tänu mitmele kannetele erinevatesse ürikutesse, millistest mõningad on senini säilinud. Küllap üheks tuntuimaks tatari  päritoluga suguvõsaks Eestis on olnud Baranoff’ id ( alisepaniateks Liivi sõja  käigus Rootsi poolele tulnud vennad Woin, Feodor, Kassari ja Mensehik, Mursa -Shadan Baran’I järeltulijad, kantud siin ka aadlimatrikklisse). Eelmainitud suguvõsa tegevus oli Eestimaal pikaajaline ning laiahaardeline.

Tallinna Toomkirikus on kaks epitaafi Baranoff’de vapiga, millel kujutatud lokiline lammas, selle kohal nool ka kõver mõõk. Eesti ajalooarhiivi fodide loendist ( Tartu 1992. Lk.191 isikufondid) näeme: Baranoff 1579-1929, mõisnikud, sõjaväelased, kaupmehed. Samuti jääb nimetuteks teave tatarlastest, kes osalenud arvukates ülestõusudes ja vastuhakkudes venelastele või tsaarivõimu enda vastu ( nimetamisväärseimad neist 1735, 1739, 1774 aatal) ning saadeti siia sunnitööle. Sama void õelda Vene- Türgi sõjas türklaste poolel sõdinute ja siis vangi langenute kohta. Tallinas, Paldiskis ning mitmel pool mujal Estis oli käimus suur mere – ja sadamakindlustuste rajamine, raskeimaid tööülesandeid täitsidki sunnitöötlised. Koos Vene sõjalaevade arvukuse kiire kasvuga sattus  ka Tallinnasse suhteliselt palju tatari soost mereväelasi. Teenistusaja pikkuseks Vene armees oli tolla 25-30 aastat ning selge, et vabatahtlikult mindi sinna haruharva. Pikaajaline sõjaväekohustus, mil inimene oli sunnitud ilma jääma kõigest, mis talle seni kuulus ja tulevikus olla võiks, sai üheks arvukatest tatrlaste represseerimise moodustest.  Seejuures olid nad lahutatud ka oma ajaloolisest isamaast. Nõnda paisaks saatus aegade jooksul tatarlasi ka Tallinnasse. Nende arvestatavale arvukusele viitab ka tõisiasi, et laevastiku kasarmutes nn. Uuslinnas ( Lasnamäel) sisustati islamiusuliste tarbeks palveruum.

Juba 18. Saj. I-el poolel ostsid Tallinna piirile seahulgas ka Mülleri põllule (ehemalige Müllers Acker) suhteliselt palju krunte ja maju tatarlastest mereväelased. Vastasel juhul poleks seda piirkonda Tatari külaks ehk aguliks ( Tatarische Slobode) kutsutud. See nimi püsis ka hilisemal ajal. Näiteks 1854. aasta linnaplaanil on Tatari tänava piirkond tähistatud “Der Tatarskoi -Slobod” (Tatari agul) nimega. Praegust Tatari tänavat nimetati Tatari aguli tänavaks ( Tatarskoi- Slobod- Srasse). 19. Saj. alguseks kajunesid välja tänava nimetused Tatarstrasse ja Tatarenstrasse kujul. ( Eesti Keele Instituut. Kohanimede kartoteek ja R. Nerman “Süda – Tatari puitasum. Haritlaste linnaosa Tallinnas “2004a. lk.27.)  Tänaseks on nimepilt Tatari ja Uus – Tatari tänav. Vene riigi põhieesmärgi -impeeriumi vägivaldse laiendamise, siseriiklikuks põhiatribuudiks on ju läbi aegade endastmõistetavalt olnud venestamine. Üheks selliseks abinõuks oli Rudolf Sirge andmeil olnud  korraldus eesti tüdrukute ja tatarlastest mereväelaste sundislikuks abiellumiseks. Pühavaimu kiriku abieluregistrist võib leida, et 1794. Aastal registreeriti korraga mitmekümne tatari madruse ja allohvitseri abielu eesti neidudega. Nende registreerimiste erilist iseloomu lubab oletada õpetaja lühike mäkkus: “Valitsuse käsu kohaselt”. Ühe aasta jooksul sundis  Vene võim ainuüksi Tallinnas abielluma enam kui 50 eesti neidu. (Eesti Päevaleht Online. 25. mai 2004) Artiklist “Vana Kompasna linnaosa algasukad olid tatarlased” loeme: arvatavasti sai see piirkond oma nime seales piirkonnas asunud Kompassi  -nimelise kõrtsi järgi. Piirkonna algasukad olid küll tatarlaased, kuid  - Kompasna oli juba oma kujunemise ajal rahvusliku koosseisu poolest väga kirev linnaosa. Samast võime lugeda: seal kehtisid veidi teistsusgusemad väärtushinnangud ning võimu eriti ei austatud. Tallinna pūsivama tatarlastega asustmise põhjuseid on mitmei. Sagedasti polnud väeteenistusest vabanenul kodamaale tagasipöördumiseks vähimatki võimalust, siin aga oli nö. “ oma katus  pea kohal”.  Ajateenituses olekul põllumaata jäänul töötul inimesel polnud äraelamiseks erilisi valikuid. Kuid elu kulges järgnevalt: kaubanduse arengu seisukohalt oli suure tähtsusega Balti kubrmangude liitmine Venemaa ühtse tolliruumiga 1782. aastal, mil kaotati kohalikud sisetollid. Suurenes kaupade sissevedu Venemaalt. Uue, 1785.a. linnaseaduse kehtesta -misega anti Tallinnas  venest sissesõitnud kaupmeestele (mõeldud oli venelasi) võrdsed õigused saksa kaupmeestega. Kaotati ka vāljaspool linna kauplemise keeld, mille järel hakkas maal arenema varem takistatud rändkaubandust! 18. saj. viimastel aastakümnetel suurenes, tänu soodsatele tollitingimustele, tunduvalt kaupade sissevedu Tallinnasse. Oluline muudatus oli Peterburi -Tallinna raudteeliini valmimine 1870. aastal. Tatarlasel, kel polnud algkapitali oma töökoja asutamiseks, samuti maavaldusi -ei siin ega ka oma kodumaal talupidamiseks , avanes võimalus hakata kaupmeheks. Sellega algas paljude tatarlaste rändkaupmehe ‘’karjäär”. Tuleb  arvestada ka tõsiasjaga, et Eestisse ja eriti Tallinnasse oli saadetud aega teenima ohtralt üha laieneva Vene impeeriumi nö. Islami regioonist pärinevaid ajateenijaid. Nemad aga vajasid spetsiifilisi kaupu ning kujunesid tatari usukaaslastest müügimeestele kindlateks klienditeks. Vahemärkusena olgu öeldnud, et läbi pikkade aegade on siinkandis kõiki ‘’sealtkandi” pärutoluga inimesi peetud tatarlastseks. (See on sarnane ja vastab tänapäeva identiteedimääratlusele ”vene - keelne elanikkond”. Paraku on tatarlased selle tõttu pidanud läbi aegade, oma pattudele lisaks, kandma ka neile alusetult omistatud, teiste poolt toimepandud vääritute tegude rasket taaka. Ja nii on see olnud Liivi sõjast saadlik.) Sellisest määratlusest tulenevalt on tihti nimetatud tatarlaste ligikaudesks arvuks Tallinnas 20. saj. alguseks 2000. Kuid 1897. aastal Eestis läbiviidunud rahvaloenduse andmetel elas siin 109 tatarlast! Kindasti ei loendatud siia aegateenivaid sõjavāelasi  ega teiste sealtkandi päritolu rahvuste esindajaid, keda küll tavapruugis nimetati tatarlasteks. Kuid teada on see, et usupühade läbiviimiseks  XX saj. algusel tuli tatarlastel üürida ruumid tuletõrjemajas nüüdse Viru väljku ääres. Jäättes kõrvale tatari kogukonna igapäevased tegemised, tooksin esile ühe persooni panuse kogukonda. Sigbatulla Mähdjev ( sündinud 1863.a. Nižni -Novgorodis. Surnud 1939 Tallinnas) asus Tallinnasse elama 1892. aastal, oli kaupmees. Ostis Tallinna Siselinna kalmistu kõrvale suure maa -ala ning pani aluse Muhamediusuliste surnuaile. Ajapikku ümbritseti kalmistu korraliku kõrge müüriga.  Samuti lasi Sigbatulla ehitada kõrged paest laotud väravapostid, millede tipud lahen - datud rahvuspäraselt ning nende kohal ehteks poolkuud. Sepisvärav ennast peeti imetusväärseks. Kui nii rahvuskaaslaste kui teiste seas austatud mees suri, teatasid kohalikua ajalehed “Suri tatari kuningas!” “ 1944. aasta märtsipommitamise ajal, ( kui üritati tabada Kesklinna haiglat) kalmistu hävis. Hiljem rajati sinna puuhoov,  autobaas koos bensiinihoidlaga.  Kadus kalmistu koos sinna sängitatud Sigbatullaga. Nõukogude võim natsionaliseeris tema majad Kadriorus. Tõsi, Eesti Vabariik tagastas kinnisvara kuid hiljem tegid kauged järeltuliad selle rahaks. Taastatud Pöördelised olid siinsete tatarlaste jaoks kodusõja aastad. Landesveri sõja päevil tekkinud segadusest tingitult lahkusid Eestis väga  paljud tatarlased. Mindi Soome, Saksamaale, kuid need, kes üritasid naasta ajaloolisele isamaale, kadusid jäljetult. Kodusõja perioodil  saabus siia hulganisti sõja -põgenikke, sealhulgas tatarlasi. Põhjuseks asjaolu, et tatarlaste püüdlused omariikluse kehtestmiseks uputati karmilt verre nii valgete kui punaste poolt. 1922. aasta rahvaloendus tatarlaste arvu Eestis ei näita, 1934. aasta oma märgib - 166. R.Nerman: veel 1920. aastal elas Kompasnas kümmekond tatarlaste peret. 1930. aaastate  keskel oli alles vaid üks pere. Tatarlaste käekäiku Tallinnas ei ole lihtne jälgida, sest nimede paneku ajal anti neist paljudele eesti, saksa, vene või muu nimi. ( Robert Nerman. Eesti Päevaleht Online 25.03.04.)  Vabariigi perioodil olid arvukama liikmeskonnaga Narva ja Tallinna tatari kogukonnad. Kui Narvas olid paasjalikult sõjapõgenikud, siis Tallinnas olid nö. põlised  ja uued. Omavaheline läbikäimine ja seltsielu olid aktiivsed, samuti suhtlus Soomes elevate kaasmaalastega. Sagedased olid ühisüritused. Heaks näiteks võib tuua pühapäevakooli tegevuse. Siin omandati emakeelseid teadmisi maateaduses, matemaatikas, tatari alaloos, religioonis ja rahvuslikes tavades. Siinsete kõrval käisid õpetamas Alimžan Idris Saksamaalt ja Arif Rami Soomest. Talvesõda katkestas suhtluse Soome tatarlatega. 1940. aasta juunipööre tegi lõpu rahvuslikule seltsielule. Ka tatarlaste seas oli sel ajal küüditatuid (Hairulla Mehdi, surnud 18. Nov. 1941. a. UNZLAG –  vanglas) ja teadmata kadunuks jäänuid. Sõja -aastatel oli Eesti tatari noormeeste saatus ülisarnane eestlaste omaga. Kes sattus aastakäigu järgi Tööpatalioni ja sealt Laskurkorpusse, kes SS -Leegioni. Talliina  tatarlasest Soomepoiss oli Ibrahim Ümari p. Zarip ( sünd. 10. juulil 1925 Tallinnas, surnud 22.septembril 1994 USA – s. Kalifornias). Kogukond kaotas palju mehi surnutena. Paljudele osutus Eestisse naasmine võimatuks ja neil tuli jääda läände. Ka sõjapõgenikena lahkus Eestist hulgaliselt meie kogukonna liikmeid Soome, Rootsi, Saksamaale, Kanadasse, Austraaliasse. Narvas elanud tatarlastel oli, nii nagu teiselgi põliselanikel, linna naasmine keelatud. Nad hajutatu linna evakueerimisel üle maa, kuid hakkasid ajapikku koonduma Tallinnasse ja selle ümbrusesse (näiteks Nõmmele). Sõjapäevil  rängalt kannatada saanud kogukond jatkas oma tegevust. Matused viidi läbinvastavalt usutavadele ( nüüd juba Liiva kalmistul), korraldati usupühi, nimepanemisi ja muid koosviibimisi, kus pidulaud kaetud rahvusroogadega. Sõjajärgsetel aastatel hakkab tänu sisserändele tatarlaste arvukas Eestis suurenema. Andmed rahvaloendustest: 1959.a. - 1534/1970.a -2204/1979.a. - 3195/1989.a. - 4058/1997.a. -2446/2000.a. -2582. Tatarlaste arva järsu languse põhjuseks olis tõsiasi, et ajaloolisel kodumaal toimus samuti iseseisvuse taotlemise protsess. Selle toetamiseks naasid paljud diasporas elanud tatarlased. On ju pealinnas Kaasaniski tatarlased vähemuses.

1998. aasta suvel regidstreerus  Tallinnas kogukond, vastaval selle aja nõutele, Tatari Kultuuri  Seltsi nime all ( hiljem Tatari Kogukond Eestis). Asutajateks olid nõ. põlised Eesti tatarlased. Eesmārgis oli organiseeritult toetada Eesti vabariigi taastamist, ühendata siin elavad rahvuskaaslased , suunata nad aktiivselt osalema Eesti ühiskonnas toimuvates ja kiiresti muutavates arenguprotsessides. Kõik, mis seotud oma rahvusliku identiteedi säiltamisega – see nagunii. Tatari Kultuuri Selts oli Rahvaste Foorumil aktiivne osaleja, oli Eeastimaa Rahvuste Ühenduse asutajaliige ja liikmena nurjas Interliikumise tegevust. Paljud kogukonnast olid Rahva Rinde  liikmeteks. Objektiivset teavet Eestis toimuvast edastati ka oma ajaloolisele kodumaale ning muudesse NSVL – i piirkondadesse. Kui rääkida meie Kultuuriseltsi rahvuslikukst küljest, siis tuleks peatuda eelkõige pühapäevakooli tegevuse taastamisel. Selle ülesande raskus seisnes tõsiasjas, et nõukogude võim oli kahel korral muutnud tatari keele kirjapilti (üks põlvkond ei osanud lugeda, mida teine põlvkond oli kirjutanud). Meie õpetajanna Ilsjär Magdejevaa tuli endale võetud kohustustega hiilgavalt toime ja lapsed  armastasid teda väga. Kas Tatari  Kultuuri Selts sai seatud eesmärkidega toime? Kõik võttis kauem aega, kui oleks tahtnud. Tänaseks on Eestis registreeritud veel 5 tatari seltsi, mis on ju hea. Kõik nad registreeritusid peale Eesti Vabariigi taastamist ja Nõukogude Armee väljaviimist Eestist, küllap on seegi omamomodi näitaja. Eesti riikliku iseseisvuse taastamine ei meeldinud mitmele. Põhjuseid on palju erinevaid, kellel äsja Venemaalt toodud naine, kellel sugulased või mud huvid seal -milleks neile riigipiir? Siiski tuleb siinkohal põgusalt peatuda Tallinnas registreeritud Tatari Kultuurikeskusel “Yoldôz”. Tema president Timur Saripov oli 1988. Aastal Rahvuste Foorumi delegaat. Kultuurikeskuse tegevus on suunatud avalikkusele, avatud kõigile ja samas tihedalt seotud Eesti Islami Kogudusega. On korraldatud ühisüritusi Tallinnas, Maardus, Rakveres, Narvas, ja Helsingis. Tegevuseks – näitused, kontserdid, spordivõistlused, kogukonna, ajalugu tutvustavad seminarid ( ka sellekohane slaidide ja filmide esitlus), usupühade korraldamine.  Osaleti kutsutud delegaadina 12. Ja 13. oktoobril 1003.a. Ülemaailmse Tatari Kongressi poolt Läti Vabariigis Riias läbiviidud rahvusvahelisel integratsiooniteemalisel sümpoosionil. Samuti on “Yoldõz” Eesti Vähemkasutatud Keelte Büroo ( Estonian  Burea of Leser Used Languages – EstBLUL) asutajaliige ja omab esindajat eelnimetatu juhatuses.  EstBLUL eesmärk on taotleda liikmelisust Euroopa Vähemkasutatud Keelte Büroos  ning selle kaudu tagada Eestis vähemkasutatud keelte ja murrete edaspidine areng ( Võru murre, Seto keel jne.).

 

Timur Seifullen

30. juuni 2004.a.

Краткая историческая справка об истории татар в Эстонии. И.М. Ахмет, Ф.Ф. Хадиуллина.

 

После завоевания Российским государством Казанского хан­ства по приказу Ивана Грозного татарские князья со своими воинскими отрядами были вынуждены участвовать в Ливон­ской войне (1558-1583) на российской стороне. Для освобож­дения от унизительного подчинения Ивану Грозному многие татары переходили в ходе войны на сторону шведов, и часть из них осталась в Эстонии на поселении. Наиболее известным княжеским родом с татарскими корнями были Барановы, пер­выми основателями этого рода были перешедшие на сторону шведов в ходе Ливонской войны братья Войн, Федор, Казар и Меншик. Из рода Барановых выходят многие известные мыз­ники, военачальники и купцы Эстонии и Ливонии.

О наличии давнего татарского заселения свидетельствует также название находящейся в центре Таллина улицы - Татари. Этот район уже в XVIII веке был заселен военными моряками- татарами, служившими в Российском флоте. Именно поэтому район получил название Татарская слобода. В цели Российско­го государства входило закрепление военных моряков-татар в этой местности, и одним из средств достижения этой цели был приказ о принудительной женитьбе татарских моряков на эс­тонских девушках.

После отмены крепостного права в России в 1861 г. в Эсто­нию начали приезжать татарские купцы, часть которых оста­лась здесь на постоянное проживание, открыв в нескольких го­родах лавки и небольшие магазины. К 1914 г. численность про­живающих в Эстонии татар, по некоторым источникам, состав­ляла 2000 человек, хотя, видимо, это число завышено, посколь­ку татарами могли записывать при переписи и жителей других национальностей с происхождением из российских регионов с исламским населением.

В 1914-1920 гг. многие из живших здесь татар покинули Эс­тонию. К окончанию эстонской Освободительной войны

(1920 г.) в Эстонии оставалось лишь около 200 татар. Во време­на первой Эстонской Республики наибольшие общины татар проживали в Нарве и Таллине. По данным переписи 1934 г., в Эстонии проживало лишь 166 татар. Татары вели активную общественную деятельность, и существовали тесные связи с соотечественниками, проживающими в Финляндии. Работала воскресная школа, где детям на родном языке преподавали ес­тествознание, историю татар, религию, национальные обычаи. Действовали также кружки пения, ставились любительские спектакли на татарском языке. Регулярно совершались мусуль­манские богослужения.

В годы советской и немецкой оккупации местные татары разделили участь эстонцев. Среди татар также были сосланные на поселение, татар мобилизовали как в советскую, так и в не­мецкую армию.

После Второй мировой войны в Эстонию прибыло большое количество татар из разных регионов Советского Союза. Для строительства Маардуского химического комбината в 1947 г. были привезены сотни татар из Сергачского района Горьков­ской области, переезжали на постоянное место жительства в Эстонию татары и позже. В 1959 г. в Эстонии проживало 1525 татар, в 1979 г. - 3195, а в 1989 г. - 4058 чел.

В конце 1980-х гг. в Эстонии началось возрождение куль­турной жизни национальных меньшинств. В 1988 г. было заре­гистрировано Татарское общество культуры. Сегодняшняя та­тарская община делится по своему миграционному пути на две части. Меньшую часть составляют татары, которые сами или предки которых жили в Эстонии еще до Второй мировой вой­ны, они интегрированы в эстонскую культуру и свободно вла­деют эстонским языком. Большую часть составляют татары, прибывшие сюда уже после войны, или их потомки, как прави­ло получившие образование на русском языке и причисляющие себя к русскоязычной диаспоре Эстонии. Однако такая разница не служит основой для каких-либо существенных разногласий между вышеуказанными группами, которые в равной мере ак­тивно участвуют в национальной общественной и культурной жизни. Примерно 80% местных татар по крайней мере удовле­творительно владеют татарским языком (из статьи Тоомаса

Абилине «Из истории татар в Эстонии», Таллинский городской музей).

Демографические показатели татарского населения Эстонии

Год

Количество татар (чел.)

Доля в чис­ленности населения

Считают та­тарский род­ным языком

1959

1534

0,13%

71%

1970

2204

0,16%

69%

1979

3195

0,22%

64%

1989

4058

0,26%

55%

2004

2540

0,19%

 

2011

2428

0,18%

 

Источник: Департамент статистики ЭР http://www.stat.ee/20408.

 

Основные татарские общественные объединения в Эстонии

В настоящее время в Эстонии существует четыре крупных культурных общества[1] - Общество культуры татар Эстонии «Идель» (г. Таллин, председатель Ильзия Ахмет), Татарское общество культуры г. Нарвы (председатель Марьям Малыше­ва), Ида-Вирумааское общество культуры (г. Йыхви, председа­тель Ренат Гарифуллинн) и Татарская община Эстонии (г.Маарду, председатель Мядут Прокуроров).

После 2000 г. организационное многообразие татарской об­щины увеличилось, появились новые культурные общества и вокальные студии в Пярну, в Таллине общества «Йолдыз», «Алтын», «Кояш», исламский культурный центр «Турас» и др.

Все татарские организации Эстонии являются членами Все­мирного конгресса татар и принимают деятельное участие в его мероприятиях. Представители татарских организаций Эстонии вошли также в состав Татарского альянса Европы, учрежденно­го в апреле 2013 г. в Брюсселе.

Из значимых мероприятий, проводимых ежегодно на терри­тории Эстонии татарскими общественными объединениями, можно выделить: отмечаемые в рамках праздников города та­тарские Сабантуи в городах Нарва и Маарду; праздник Навруз в Таллине, отмечаемый совместно с представителями тюркских и кавказских народов (общество «Идель»); таллинский фестиваль «Цветы Тукаю», посвященный татарской поэзии и музыке; спектакли на татарском языке, поставленные самодеятельными труппами при обществе «Идель» и башкирском обществе «Аги- зель»; представление татарской песни и танца на различных праздничных концертах силами ансамблей, существующих при всех обществах. В Эстонии проводятся также различные кон­ференции, форумы и семинары, посвященные актуальным в татарской диаспоре темам. В 2010 г. в Таллине прошла пред­ставительная международная конференция «Татары Эстонии: история, культура, религия». Ежегодно проводятся творческие встречи татарской диаспоры Эстонии с артистами и работника­ми культуры из Татарстана для поддержания связей со своей родной культурой и исторической родиной.

Основные религиозные объединения татар-мусульман

Исламская община Эстонии основана в 1928 г. и восстанов­лена в 1994-м. Она объединяет мусульман всех национальных групп, живущих в Эстонии. В 2007 г. зарегистрирован ислам­ский культурный центр «Турас» («Наследие»). Это сделано для сохранения наследия и ознакомления всех желающих с му­сульманской культурой.

В настоящее время в Эстонии действуют две зарегистриро­ванные мусульманские общины:

  1. Исламская община Эстонии, главный имам Ильдар Му- хамедшин, располагается в центре культуры «Турас» (Таллин, Кеевисе, 9). При центре осуществляется широкая образователь­ная деятельность: курсы арабского языка и письменности для мужчин, женщин и детей, курсы чтения Корана и основ исла­ма - с русским и эстонским базовыми языками, курсы турецко­го, английского и эстонского языков, образовательная группа для детей-дошкольников и др.[2].

  2. Духовное управление мусульман-суннитов. Руководи­тель хаджи Али Харрасов, пятничные намазы в помещении Общества культуры татар Эстонии «Идель» (Таллин, Теллиски- ви, 52-7), праздничные богослужения в театре NO99 (Таллин, Сакала, 3).

При татарском обществе «Идель» со дня основания в 1995 г. периодически работала либо воскресная школа для детей с уро­ками татарского языка и культуры, либо курсы арабской пись­менности. Учителями работали Фаузия Хадиуллина, Фаузина Ваесова, Али Харрасов, Ильзия Ахмет и др. Ф. Хадиуллина ве­ла также уроки татарского языка в воскресной школе мусуль­манского центра «Турас».

Татарские и мусульманские СМИ страны

Радиопередача «Дуслык» на татарском языке на Радио 4 (один раз в месяц - каждая третья среда в 19.35). Ведущая — заместитель председателя общества культуры татар Эстонии «Идель» - Фаузия Хадиуллина. Ф. Хадиуллина и ее гости рас­сказывают о важных событиях в истории татарского народа, знаменитых земляках, об особенностях татарского языка, обы­чаях и традициях, о религии и культуре. А также не остаются без внимания новости Татарстана и татарской диаспоры в Эс­тонии.

Под руководством магистра исламского правоведения Иман Махмутовой выходит исламская газета As-Salam на русском языке. Издается также исламский ежемесячник на эстонском языке IQRA.

This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now